Investor Toomas: mis eristab mind Marko Reikopist?

Tõsi, viis, kuidas mina ja Reikop investeerime on risti vastupidine: kui tema on tänini usaldanud oma raha panga haldurite hoolde, siis mina olen pankadest eemale hoidnud ja võtnud kogu vastutuse oma portfelli haldamise eest vaid iseenda õlgadele.

Minu strateegia on olnud seotud küll oluliselt suuremate riskidega, sest samal aja kui pangad pakuvad üldjuhul ka oma kõige riskialtimatele klientidele privaatportfelli, mis on justkui õpiku järgi võlakirja – ja aktsiafondide vahel hajutatud, olen mina välja raalinud valdavalt vaid suuremat tulu tõotavaid üksikaktsiaid.

Uhke tootlus

Pankade professionaalne riskide hajutamine päästab ohu korral küll halvimast, ent kahtlen, et oleksin sama tee valides jõudnud siia, kus ma praegu olen. 13 aastaga olen oma stardisumma turgudel pea neljakordistanud ning minu ajalooline tootlus on aasta baasil jäänud 17% ringi. Arvestada tuleb sedagi, et väga suur osa minu portfellist on pidevalt kidunud rahas.

Samas on minul olnud erinevalt Reikopist kõik need aastad nii aega kui tahtmist aktsiaturgudel toimuvasse süveneda, vigadest õppida ja kogemusi ammutada.

Neile, kel aega või huvi napib, soovitangi talitada täpselt nii nagu Reikop seda teeb: sõlmi mõne pangaga leping, mille järgi läheb iga kuu teatud summa sinu sissetulekust börsidele lisa teenima. See tagab ääretult olulise ajas hajutatuse ja kui ajaperspektiiv on piisavalt pikk, on tulevikus pensionisammastest laekuv raha sinu jaoks parimal juhul vaid tore lisaboonus mitte peamine elatusallikas.

Samuti ei kasva püsilepinguga teenustasud üldjuhul niivõrd üle pea nagu see oleks ise aktsiaid ostes ja pangatöötajad on abiks investeeringute hajutamisel. Enda sõprade kogemusest tean, et kui kord juba börsidele sõrm antud, on ka sügavam huvi kiire tekkima ja nii võid end üsna pea leida ise portfelli koostamast. Tähtis on vaid investeerimisega võimalikult varakult algust teha.

Nälgida ei tule

Nagu näitab Reikopi kogemus, ei ole investeerimiseks ilmtingimata tarvis hambad ristis võimalikult suur osa sissetulekutest turgudele paigaldada ja siis kauni tuleviku nimel näguripäevi näha. Esialgu piisab harjutuseks ka 10-15% igakuisest sissetulekust, mida siis juba võimalusel aja möödudes suurendada.

Et minu pensionipõlveni on aega veel tubli 16 aastat, annab see mulle investeeringute osas kindlust ja ei tee ärevaks isegi veidi spekulatiivsemate rahapaigutuste osas. Seda enam, et tõenäoliselt tuleb nii minul kui paljudel teistel investoritel läbi kolistada veel vähemalt üks või kaks korralikku börsikrahhi. Samas olen veendunud selleski, et ühel päeval tagasi vaadates tunduvad ka praegused aktsiahinnad suurepärase sisenemiskohana. Eriti nende investorite jaoks, kes on praegu veel 20-30ndates ja kel on pensionipõlveni veel jupp maad minna.